Hülgamishaav

Üks lugu

Markus istus teraapiatoas, pilk põrandal. Ta ei olnud kindel, miks ta siia tuli, aga midagi tema sees karjus muutuse järele. Lapsena oli ta tihti üksi – ema oli tööl, isa polnud lapsena peaaegu üldse pildis. Ta oli pere ainus laps.

 "Mul on tunne, et mind jäetakse alati maha," ütles ta vaikselt. "Ma ei suuda kedagi oma ellu lähedale lasta, sest kardan, et nad lähevad ära."

Kui meil on valupunkt, hirm, et meid hüljatakse on see justkui alateadlik programm. Otsime elus kohti, situatsioone, et seda taaskord kogeda. Isegi kui hülgamishaavaga inimesel on hea ja armastav partner võib ta oma kahtluste ja hirmudega selle suhte lõpetada. Ja olla jälle üksi, nagu lapsepõlves.

Osaliselt on meil kõigil see haav, ükski vanem ei suutnud 100% meile anda kõike mida soovisime ja laps soovib päris palju.

Mõnel meist on nii suured kaitsemüürid tekkinud, et justkui ei saagi inimesele ligi, ta ei lase. See on tema jaoks liiga ohtlik.

Kas oled tundnud, et hülgamishirm on sind elus tagasi hoidnud?